— 57 —
„Seda ma ei mäleta, aga ta ütles, et sa Kaie eest nii oled seist, et Pritsu kallale oled läind.“
„Siis reakis ta esimest korda elus nii palju tõtt, et ainult pool walet on… Ma läksin alles siis ta kallale, kui ta mind oli löönd.“
„Miks ta sind siis lõi?“
„Sellepärast, et ma Kaie eest seisin.“
„Miks sa siis seisid ta eest?“
„Sellepärast, et ta midagi kurja ei teind, kui Prits ta pea weriseks lõi.“
„Kas see siis sinu asi oli?“
„Ei old… Aga kui sinu pea weriseks lüüakse ja keski su eest seisab, siis on wist hea küll?“
Miina waikis, nagu mõtleks ta selle küsimuse üle järele. Siis nihkus ta Päärnale weel ligemale, ta silmas lõi midagi lõkkele.
„Sellepärast üksi, Pearn?“ küsis ta. „Kui ma teaksin, et sellepärast üksi?… Aga sa ütled, et — et —“
„Mis ma ütlen?“
„Et sa Kaiega koos —“
„Mis sest? Prits käib sinul tihti pealegi wõersil! Wõib olla, et täna kosjawiinadki taskus olid!“
Miina waikis ja pööras näo ära. Wägise kippus talle midagi märga silma.
„Kuulge, lapsed,“ ülles sauna-ema, kui ta mõlema waielusi natuke aega kentsakalt suud muigutades pealt kuulanud. „Minu arust ei ei ole teil asja ees, teist taga üksteisega nägeleda. Kõik paljas lapselik kadedus! Kui te teineteisele loodud olete, siis soate kokku, olgu sada Kaie ja Pritsu teie wahel mustaks kassiks.“
