— 573 —
olla tulnud, wõis ta wanematele Tallinna sõna saata, et kodus kõik asjad korras ja et põgenejad warsti rahuga tagasi wõiwat pöörata.
26.
Juba sõjapäewa õhtul hakkas talupoegade seas sündinud koledate asjade kohta kainem arwamine maad wõtma. Kõige pealt ärkasiwad Mahtra walla inimesed hirmsast wiirastusest, mille sisse nad wiina ja wõera rahwa läbi sattunud. Nad õerusiwad silmi ja küsisiwad ehmatusega üksteiselt: mis nüüd peab saama? Nad oliwad nuhtlemata jäänud, haagikohtuniku witsade ja keppide alt peasenud, aga, taewane halastus, missuguse hinna eest! Palja peastmise asemele oli tapmine, riisumine ja põletamine astunud! Need oliwad ilmkuulmata rasked kuritööd, mida kõige heldem seadus karistamata ei wõinud jätta.
Süü kõige selle eest lükkasiwad Mahtra mehed wõeraste waldade peale, ja neil oli seks ka põhjust küllalt. Nad oliwad neid küll omale appi kutsunud, aga ainult ähwardawa ülekohtu ja wägiwalla wastu. Mida tegiwad aga abilised? Nad unustasiwad wiina-julgusel oma ülesande ära ja saatsiwad korda, et Mahtra mehi nüüd uus ja suurem karistus ootas, pealegi tõsise süü eest. Sest kes tegi nüüd selgeks, et Mahtra meestel abikutsumisega mitte kohe kurjad häwituse-nõuud ei olnud? Oli ju nende
