— 563 —
ahastus wälja karjuma. Ta wärises kõigest kehast ja asjata püüdsiwad Adelheid ja Ada teda meelitawate kaelustamistega waigistada.
„Talupojad mässawad!“ hüüdis ta huultega, millest iga weretilk kadunud. „Nad põletawad mõisasid maha ja tulewad ka meile! Rüdiger, meie peaksime aegsaste põgenema! Lase kohe hobused ette panna, et meie ära wõiksime sõita! Saada ka haagikohtunikule sõna, et ta meie mõisa sõjawäge saadaks meie warandust kaitsema!“
„Armas mamma, põgenemiseks ei ole meil weel asja,“ katsus Herbert waigistada. „Meie wastu pole weel miskit waenlikku ettewõtet märgata ja meie käskjalg, kes meile kindlaid teateid toob, pole weel tagasi.“
„Aga siis wõime ehk juba tapetud ja põlenud olla, kui Teie käskjalg tagasi jõuab,“ karjus proua, kuna tal hirmpisarad silmadest purtsasiwad. „Mina nõuan sinult, Rüdiger, oma ja enda laste elu pärast: lase kohe hobused ette panna, et me wõiksime põgeneda!“
„Kuhu siis, mu armas, kallis laps?“ päris wana parun.
„Linna, linna!“ nuttis proua, kuna ta käsi ringutades edasi-tagasi jooksis.
Waheajal jõudis ka parunite käskjalg tagasi ja lähenes opmanni saadetusel ruttu mõisa suurele trepile, kus wanem herra neid praegu käega oli tõmmanud. Parun Heideggi terwe perekond jooksis tubadest siia kokku, kõige eel muidugi hirmunud proua. Wiimase hädakisa oli ka preili Marchandi ja herra Lustigi wälja meelitanud; nad poetasiwad endid kõige wiimaks üksteise järele weranda peale, et proua
