— 559 —
pihuks ja puruks lüüa, mis weel talupoja nime kannab! Tarwis mõisa-õuue wõllas seada ja kõik üles riputada!…
Korraga kandis tuul isewärki pragisewaid toonisid herrade kõrwu. Oli, kui löödaks wemmaldega lapiti wastu laiu laudu. Jäädi teraselt kuulatama. Jälle see imelik pragin.
„Need on püssipaugud,“ ütles wiimaks opmann Winter.
„Paugud jah,“ tõendas parun Herbert. „Seal pool lastakse mitme püssiga korraga.“
„Siis on see Mahtras, ei kuskil mujal!“ hüüdis wana Heidegg, ja kotid ning kortsud ta silmade ümber tõmbasiwad pingule, sest et parun silmad suureks ja kulmud kõrgele ajas. Ta pikad wurrud hakkasiwad liikuma nagu kassil, kes hambaid paljastab.
Kui herrade ilmumine nii mõnegi mehe töö juurde paigale sundis jääma, siis lõpetasiwad Mahtra poolt tulewad püssipaugud iga kartuse ja sõnakuulmise: siin ja seal nähti inimesi töö juurest jooksu panewat ja sundijate tagasikutsumised leidsiwad ainult kurtisid kõrwu. Kõik ei läinud muidugi mitte „sõtta,“ ei jooksnud mitte kuni Mahtra mõisani, waid suurem osa püüdis ainult lahingu-paigale ligemale saada, et kõrgemate ja lagedamate kohtade pealt laskmist waadelda.
„Siin pole enam kahtlust, Mahtras tarwitatakse wägiwalda,“ ütles parun Rüdiger wäga tõsise näoga. „Talupoegadel on wististe julgus olnud Mahtra peremeeste karistamist keelata katsuda, ja soldatid saiwad seepeale käsu, nende sekka lasta. Ma tahaksin aga seeüle kindlaid teateid saada. Winter, läkitage keegi mõistlik
