— 556 —
kihelkonna laiale kihutas, ja ikka weel kihisesiwad teed talupoegade wõidurikkast sõjawäest, kes õisates ja trallitades saagiga koju poole ruttas…
25.
Wanem parun Heidegg oli sõjapäewa hommikul, 2. juunil, wihane nagu unest äratatud lõwi. Ta pidi täna kuulma ja nägema, mida ta iganes polnud kuulnud ega näinud: talupoeg ei täitnud mõisniku käsku, waid pani mõisale wastu! Opmann tõi herradele hommiku wara teate, et peremehed oma otsuse täide saatnud ja sõnnikuweole ilmumata jäänud. Ainult kubja isa Pärtli Jaan, Ristmäe Mihkel ja paar teist argsemat mehikest oliwad mõisale truuks jäänud.
Esimese wihahooga tahtis parun Rüdiger otsekohe külasse ratsutada, et peremehi oma piitsaga läbi wihtuda, siis neile wallakohtus õpetust anda lasta, wõi neid ka otsekohe seotud kätega haagikohtuniku juurde ajada. Ta kutsus poega ja opmanni omale kaasa. Kuid selle nõuu pidi ta katki jätma, sest opmann tähendas, et parun peremehi kodust ei leiaks — nad olewat kõik Mahtra sõtta läinud.
„Mahtra sõtta? Mis see tähendab?“
„Mahtra mehi tahetakse täna wastuhakkamise pärast nuhelda.“
„Seda ma tean. Aga mis minu peremeestel sellega tegemist?“
„Nad läinud keelama, et Mahtra mehi ei peksetaks. Need olla kõik teised wallad enestele appi kutsunud “
