— 555 —
Päärn wahtis kohmetanud naeratamisega oma jalgade peale ja waikis.
„Sul on midagi, Pearn, sul on midagi,“ usutas Miina. „Kohe anna seie, kas kuuled!“
Päärn hakkas kampsuni ja westi all haige käega kobama ja tõmbas sealt wiimaks häbelikult kirju põlle ja peene lõuendist naisterahwasärgi wälja. Ta oli need opmani toas ühe lõhutud kummuti juurest maast leidnud.
„Need poar hilpu on —tahtsin sinule anda,“ kohmas ta.
Waewalt oli Miina pilk asjadest üle käinud, kui ta nad kätte kahmas ja säuhti wankrist wälja wiskas; nad lendasiwad lepa-põesasse.
„Ole meheks ilusa kingi eest!… Ja sina, Jüri, kas sul koa midagi on!“
Jüri tõmmas pisikese hõbedase theelusika ja ühe asjakese taskust, mille otstarbet keegi ei tundnud; see oli kinga-kujuline tuhatoos maalitud portselanist. Nokastanud sõjamees püüdis asju weel pihu peal kallistawal pilgul silmitseda, aga südi tüdruk, kelle selge, kaine mõistus asja hädaohtlikku külge silmas pidas, tõmmas ka selle saagi oma kätte ja pildus lusika ja tuhatoosi põllele ja särgile järele.
„Kas weel midagi on? Teie, tormid, wõtke meel pähe, ja andke kõik ära, mis teil weel on!“
Aga mõlemad kinnitasiwad, et neil enam midagi ei olewat. Miina tegi ruunale jalad alla, ning ruttu kaugenes maa nende ja mahajäänud sõjawälja wahel.
Ühe lageda kõrgustiku pealt waatasiwad kõik kolm weel Mahtra poole tagasi. Ikka weel mustas põhjapoolne taewalaotus paksudest suitsupilwetest, mida tuul keerutades ja mässides üle
