— 54 —
kirjutuselaua poole, kus hõbedane kell seisab. Seda kõigest wäest helistades, karjub ta nii, et mõis kajab: „Tohwer! Tohwer!“
Toapoiss ilmub. Ta jääb küsides paruni herra otsa wahtima. See waatab talupoja peale. Päärn seisab liikumata keset tuba…
Parun tõmmab käega üle habeme. Ta näo üle jookseb tõmmu puna kuni juukste juurteni.
„Ei midagi… Mul on sind pärast waja.“ ütleb wiimaks toapoisile. Ja kui see minekut teeb, lisab waljult juurde: „Ka sina wõid minna, Päärn! Meie räägime selle asja üle teine kord edasi…“
Päärn astub toapoisiga ühes wälja. —
Loll temp on tehtud.
Parun Heidegg ei anna sellele talupojale iganes andeks, et ta teda kartnud — nii kartnud, et ta selle üle häbi tundnud… Parun Heidegg annab nii mõnegi wäikese süü audeks, kui teda mõistetakse paluda ja auustada, aga kui keegi kangust näitab, ja kui see kangus nii kaugele läheb, et parun Heidegg oma rahu kaotab, et parun Heidegg koguni — kardab, siis — siis on asi halb…
Waewalt on Wõllamäe peremees maha maetud, kui koht lese ja poja käest ära wõetakse. Paruni herral on Wõllamäe talu tarwis sündsam peremees kui Päärn Rüütel. „Weankaelad“ ja „wastased krantsid“ ei kõlba peremeesteks…
Ja, ja, see kallis orjapõlw! Need, kellele loodus selgroogu polnud andnud, roomasiwad, ning ütlesiwad, et see kõige targem ja tulusam on. Need aga, kellel selgroogu oli, ütlesiwad: See on ükskõik, kas rooman wõi seisan
