— 545 —
nutelegi kallati piiritust suhu, et neid selle elutilgakese läbi wõimalikul wiisil weel üles äratada.
Üks soldat, kes purustatud lõua-luuga kahe surnud talupoja wahel hirmsas walus waewles, palus ärdal wiisil Wene keeles midagi. Tema soowist ei saadud aru. Jaan Baumann Juurust, kes mööda tuikles, tegi õnnetumaga juttu, oli aga liig joobnud, et käenäitamistegi abil teise mõttest aru saada. Soldat tähendas oma hirmsa haawa peale, näitas sõrmega pähe, suhu, südame kohta ja palus südant lõhestawal wiisil edasi. Tema soow oli nähtawalt, et talumees ta armu pärast surnuks lööks, sest walu oli ärakannatamata. Baumann aga arwas, et haawatud soldati himu ka wa’ kibeda peale käib, mida nii suure õhinaga igal pool rüübati. Ta halastas langenud waenlase peale, tõi hea püti-täie piiritust ja hakkas sellega kõige pealt kroonumehe werist nägu üle ujutama. Wiin põletas aga haawa nii wäga, et soldat hirmsa walu käes karjudes wingerdas. Siis andis Baumann talle püti äärest rüübata. Soldat jõi ka, ja jõi nii, et ta meelemõistuseta jälle kiwide peale maha wajus. Walu wastu oli ta seda puhku rohtu saanud…
Teises paigas püüdsiwad kaks joobnud meest oma raskeste haawatud sõpra maast üles tõsta. Üks asus tal peast, teine jalgadest kinni. Õnnetumal oli kuuli-haaw kaela sees. Abimeeste käed oliwad aga nii lõdwad ja nende jalad nii nõrgad, et nad ainult paar sammu waarudes edasi saiwad, siis aga õnnetuma prõntsudes maha lasksiwad kukkuda. Sellel purtsas weri suust, ja ta walus ägamine oleks wõinud kiwa pehmendada.
