— 544 —
lupoegade seas wiieteistkümne ümber[1], kuna nende arwu, kes kergemaid haawu ja wigastusi saanud, keegi kindlaks ei suuda teha, sest et talupojad neid äraandlisi sõjamärkisid pärast mässu arusaadawatel põhjustel hoolega salajas pidasiwad. Wäesalk kaotas, nagu juba teada, oma kapteni, ja major ning umbes wiisteistkümmend soldatit saiwad kergemaid wõi raskemaid haawu; kas neist keegi hiljem oma haawadesse suri, on teadmata. „Mahtra sõda“ oli siis terwelt kümme surnut ja umbes kolmkümmend raskemalt haawatut ohwriks nõudnud, kaasa arwamata kõik, kes kergemate kriimudega peasenud!
Mõisa-õues puhkawate surnute ja haawatute juurde toodi weel mitmed, kes heinamaal ja wõsastikus surma wõi haawu oliwad saanud. Need oliwad enamiste Mahtra küla mehed. Mõnda haawatut püüdsiwad omaksed wõi sõbrad, kui neil weel meelt peas oli, haawade pesemise ja sidumisega häda pärast rawitseda; suurem hulk oli aga nii joobnud, et hädaliste peale ei märganud mõeldagi, wõi et neile kergituse asemel weel suuremat walu tehti, kui neil juba muidugi oli. Pearohuks tarwitati wiina. Sellega pesti haawu ja kustutati seeläbi haawatute walu, et nad ka purju joodeti… Sur-
- ↑ Mul on järgmiste nimed teada: Mahtrast Arusepa Daniel Schmiedeberg, Jaagu Hindrek Paabelson (Paawelson), selle wend Tõnu Paabelson, Matsi Jaak Kastan (Kastor), Pärtle Priidik Ott (Ottens), Wainu Ants Kullerkupp, Oti Jüri Roosenmäe; Kaiust: Aadu Trost, Päärn Ellmann (Eilmann), Mart Toll (Tõll); Purilast: Tõnis Laur (talitaja), Uustalu Kaarel Andresmann; Maidlast: Jaan Kroon (Kraan).
