— 532 —
jad, madratsid ja tekid wälja ning purustati puuwärk ära. Lühidelt: mida mõisa tubades iganes liigutada suudeti, see langes häwituse ohwriks.
Aga mitte ainult sakste eluruumides ei tehtud koledat häwituse-tööd, waid ka opmanni tubades ja kõigis kõrwalistes ruumides, köögis, sahwrites ja keldrites. Kõige pealt kisti opmanni suur söömakapp lahti ja tühjendati ära. Suhkrud, jahud, riisid, mannad kahmati wälja, ja mida kaasa ei wõetud, puistati maha. Siin oliwad meeste seas mõned naised, kes omale kraami põlledesse kallasiwad. Niisama kadusiwad hõbelusikad, noad, kahwlid ja kõik wähegi peidetawad tarbeasjad. Mis ei kõlwanud, wisati põrandale puruks. Warsti oli põrand jahu, manna, riisi, peent suhkurt, taldreku-, tassi- ja klaasitükka üleni täis.
Seda kõik waatasiwad opmanni naisterahwad, kelle eest nüüd enam ust kinni ei peetud, tumma ahastusega pealt. Emand Reisbergil oli julgus märatsejatelt küsida, miks nad seda kõik teha.
„Sõja-aeg, mis muud!“ sai ta wastuseks.
„Kui on sõda, siis olgu õiete!“ karjuti igalt poolt.
„Mis sõda see’s on, kui midagi waewatasuks ei soa!“ kostsiwad isegi naised, kes oma põllesid täitsiwad…
Keset seda lõhkumise- ja riisumisetööd tekkis sakste suures saalis, mille wäline kahetiiwaga uks pärani lahti seisis, wäike wahesündmus, mis Wõllamäe Päärnasse puutus.
Ta oli ühes teistega walitsejale saali järele tikkunud, kui keegi selja tagant ta käest
