— 526 —
dikuna üles sirgunud. Temast peeti kui lahkest, hea südamega inimesest palju lugu. Emand Rosenberg wõis siis julge olla, et isegi need meeste seast, keda wiin õelamaks teinud kui nad muidu oliwad, tema külge kätt ei saaks panema; aga kui ta arwas selle mõju läbi, mis tal märatsewa hulga üle oli, ka oma meest kaitsta wõiwat, siis eksis ta wäga. Rosenberg oli oma aja kohane wali sundija, kes pehmust ja armuheitmist talupoja wastu nõrkuseks pidas, millega edasi ei saa, ja kellel arwamine oli, et ainult mõisa tulud õiguslised tulud on, talupojad aga igale pitsitusele waikides alla peawad heitma. Selle arwamise-wiisi saiwad sundijad muidugi oma leiwawanematelt, kelle terwe walitsuse-wiis ju selle põhjusmõtte peal põhjenes. Kui niisugusest walitsusewiisist uuemal ajal arwustades kõneldakse, siis lükkawad mõisasaksad süü hea meelega selle-aegsete sundijate peale — need olla oma wolil liig waljud olnud, oma ametiwoli kurjaste tarwitades; aga kuda wõis palgaline muude põhjusmõtete järel käia, kui nende järele, mida saksad ise põliselt maksma pannud?
„Mehed, olge ometi ristiinimesed,“ astus nüüd ka ämmaemand Reisberg südilt wahele. „Teie teate, et noor proua mõne päewa eest oma esimese lapsukesega maha sai. Alles eile hommiku tõusis ta nurgawoodist ülesse. Ta on praegu weel nõrk ja põdur. Kui teie ka temasse ei taha puutuda, aga mõelge ometi, kui wäga teie teda olete ehmatand! Ja kui te nüüd weel walitseja kallale lähete, siis tapate selle noore inimese ära, kes teile midagi paha pole teind.“
