— 523 —
„Haakenrihter ja teine herra on juba ära läind,“ wastas ta.
Wihane torm järgnes sellele wastusele.
„Wale! Ta waletab! Opmann toogu need isandad wälja, kes soldatid seie kutsus ja Mahtra mehi peksta tahtis! Nuutmeistrid wälja! Nahanülgijad wälja!“
„Neid ei ole tõeste enam mõisas,“ hüüdis opmann kära sekka. „Nad läksid juba ammugi ära. Mis tarwis mina teile waletama hakkan!“
Uus tormihoog.
„Sina, kurat, jo muud ei oskagi kui waletada!“ karjus Päärna Miku Aadu. „Sinu seaduse seletamine on koa suur wale! Sa, lurjus, oled jo sakste jalanarts!“
„Ja meie ihunülgija!“ lisas Mäe Daniel juurde. „Kesse oli, kes aagrehi juures meie peale kaebas? Kesse topib ennast alati walla ja herra wahele ja pigistab meid kui ukse wahele? Kui meie herraga uusi kontrahtisi tahtsime teha, siis ei lastud meid jutulegi — ‚küll opmann teeb ja reagib kõik!‘ Opmann ees ja opmann taga! Ilma opmanni lubata ei tohi enam oma asjalegi minna! Sina, kurat, oled igal pool oma ninaga wahel! Meil oleks uus õigus käes, kui sind siin ei oleks! Sina see õige talupoja-nülgija oledki!“
Teibad ja rusikad tõusiwad, suud kirusiwad ja wandusiwad. Opmanni seisukord läks iga silmapilguga kardetawamaks. Ta oli laua juures seiswa leentooli taha põgenenud… Wäljast woolas ikka rohkem mehi majasse. Koda rõkkas nende kärast. Ja ikka rohkem tungis neid ka walitseja tuppa. Hüüded haagi-
