Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/523

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 522 —

leb, seda ma ei tea. Kui ei tule, küll ta siis teile teada laseb anda, mis nõu tal on.“

„Kas teie ei wõiks aagrehile kirjutada, et ta meid rahule jätaks? Siis ehk hakkaksime sõnnikut wedama.“

„Eks ma wõi seda teha! Parem on ikke, mehed, kui sõna kuuleksite… Aga mis seal wäljas siis õiete on? Lastakse jo püssi ja karjutakse!“

Mehed waatasiwad tähendusrikkalt üksteise otsa, siis kostsiwad:

„Seal on sõda, mis muud! Hulk inimesi juba maha lastud — soldatid pistsid punuma, meie mehed robinal järele neid taga ajama…“

„Mis?“ hüüdis opmann, ja ta kahwatanud palg lõi weel walgemaks. „Soldatid jooksid ära? Kas see wõimalik on?“

„Miks ei ole! Meie mehi on jo mitu tuhat, neid aga wiis- wõi kuuskümmend. Kui nad poleks plehku pand — neid oleks sulbiks tehtud.“

Waewalt oliwad need sõnad wahetatud, kui wäljast jalgade müdinat, kraaksuwaid heali ja walju wilistamist kuuldus. Majauks tõugati mürinal lahti, eeskoda täitis end müra ja käraga ning nüüd lendas opmanni-toa uks ristseljali lahti. Sisse woolas suur trobikond higiste, erutatud nägudega mehi, kõigil teibad ja malgad käes. Nende seas oli peremehi, teomehi, waimupoissa Mahtra kui ka wõerastest waldadest ning isegi mõned naised.

„Kus aagrehid on? Aagrehid tulgu wälja! Meil on aagrehtidega oma wahel tegemist!“ kajasiwad wihased, metsikud hüüded, ja ähwardawalt tikuti malkadega opmanni ette kokku.

See hakkas samm-sammult taganema.