Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/479

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 478 —

„Jooge, wennad, kes teab, kuniks elu on!“ hüütakse ühes ja hüütakse teises kõrtsis. Klaasid ja peekrid käiwad ringi ning jägawad meestele julgust ja julgusega waimustust. Wägisõnad lendawad suust suhu, kiidukõned on käimas, julged erutawad argseid, sõbrad kaelustawad sõpru, wihamehed pakuwad üksteisele wennakätt. Nad kõik on ju ühise asja pärast wäljas, nad kõik lähewad wastase wastu wõitlema.

Juba pühapäewa-õhtu oli Mahtra mõisa ümber wõeraid mehi näha; mida kõrgemale aga päike esmaspäewa hommiku tõuseb, seda suuremaks ja mustemaks läheb pilw, mis siia kokku langeb. Warsti kubiseb mõisa ümbrus rahwast ja healte sumin täidab õhtu. Ja ikka weel tuleb wäge juurde — wankril ja jala. Tolmupilwed tõusewad maanteelt, rattad mürisewad, hobused hirnuwad, piitsad plaksuwad.

Teomehed mõisate wäljadel jätawad töö seisma, wõtawad hobuse adra eest lahti, kihutawad koju, rakendawad looma wankri ette ja sõidawad sõtta. Teised kihutawad sõnnikuwankris Mahtra poole, teel jalamehi peale wõttes. Kolmandad ratsutawad, neljandad jätawad hobused oma pead wäljale ja jooksewad jala. Ükski ei kuula enam sundija sõna, iga keeld läheb tuulde. Määratu ärewus asub aga alles siis kõigi hingesse, kui Mahtra pool esimesed püssipaugud kõmmuwad. Metsik jooksmine, kihutamine saab üleüldiseks; kellel hing sees ja jalad all, on teel Mahtra poole. —

Ka X. wallas teatakse, mis päew täna on.

Mehed, kes kirikus oliwad, tõiwad sõjasõnumid ja kandsiwad hoolt, et need kellegile teadmataks ei jäänud. Uuetoa Jüri saatis