— 477 —
tuse, ahastuse. Mõtlewaid päid ja pakitsewaid südameid warjasiwad tänasel ööl kõik need tumedad, waikiwad urtsikud seal madalal seljandikul, keset wõsa ja raba…
Mahtra poole wiiwatel teedel algab selsamal ajal salalik öösine elu. Waikiwaid mehi, hobusega ja jala, näikse ühise eesmärgi poole rühkiwat, teeäärsed kõrtsid täidawad endid rahwaga, surutud healed muutuwad waljumaks, teekäijate hulk kaswab suuremaks. Ja kui koidu kumawast rüpest päikese esimene tera ilmale sünnib, mustawad teeharud rahutumast rahwast ning kõrtsides algab elu, mille sarnast neis tööpäewa hommikul enne pole nähtud.
Wõerad wallad on sõna pidanud: nad tõttawad Mahtra meestele appi. Kõik need rahwahulgad lähewad „Mahtra sõtta“. Nad tahawad keelata, et Mahtrast Habajat ei tehtaks, et seal keppide ja witsadega ei sunnitaks õigust jätma ja ülekohut wõtma. Nad tahawad Mahtra mehi peksust ja uut seadust rikkumisest peasta. Sest kõigi meelest on kindel: wannuwad Mahtra mehed täna alla, siis pandakse homme ka meid alla wanduma; wõidawad aga Mahtra mehed, siis wõidame meie nendega ühes. Sõda ei jää salajasse — küll sellest seaduseandja kuuleb ja meile abi saadab…
Kõrtsides aga wõetakse julgust. Kaine talupoeg on arg mehike; tal pole sõna suus, ei jõudu käes. Ja täna läheb ehk mõlemat tarwis — suud ja kätt. Waja sakstele suuga wastata, kui nad seadust wõeriti seletawad, ja waja neile käega wastata, kui nad kepid ja witsad wälja toowad. „Kui juba muud midagi ei aita, siia olgu sõda!“
