— 460 —
„Oma teenijate mõju all pole Heideggid ialgi nii wäga seisnud, et nad ära unustaksiwad, mis õigus ja ülekohus on!“ hüüdis ta. „Teie wõite julge olla, preili Marchand, et Miina isa oma koha peale jääb, ka siis, kui ta tütar süüdlane peaks olema.“
„Ma tänan Teid, parun! Muud wastust ma Teilt ka ei oodanud… Kas ma Teile weel ühte palwet tohin ette kanda?“
„Ja see on?“
„Ma olen nimelt julge, et Teie läbikatsumisel, kui Teie seda põhjalikult ja ilma kellegist hoolimata ette wõtate, mõlema karistatud kaebealuse süütaus tagajärjeks saab olema. Sel puhul tõotasite mõlemale tasu anda. Kõige soowitawam tasu neile mõlemale oleks, kui Teie neile wõimalikuks teeksite abielusse heita. Seda wõiksiwad nad siis, kui teomees Päärn peremeheks saaks. Paruni-herra, andke sellele mehele ta isa talu tagasi!“
„Minu isa on wäga selle wastu — —“
„Mispärast?“
„See mees on wastane, wägiwaldne, kangekaelne… “
„Ja neid omadusi arwate Teie waljusega häwitada wõiwat? Mõtelge ise järele, kas see wõimalik on! Kas ei toeta ja kõwenda waljus ainult säherduse iseloomu halbu külgesid, kas ei ärita see teda ikka wisamale wastupanekule, ikka sügawamale wihkamisele? Tehke teda oma wastu tänulikuks, ja ta põuest kaowad wägiwaldsed, kangekaelsed tunded ja püüded. Teie wõite teda üksnes seeläbi taltsutada, et Teie teda enese poole tõmmate; eemale hurjutatud on
