— 456 —
ju mitte asja muuta, et mõisnikul seaduslik woli on talupoja waralist jõudu wõtta, talupojal ta wastase wara kohta aga seda woli mitte ei ole. Talupoeg saab aru, et see woli ülekohtune on, ta ei pea mitte õigeks, et tema mõisnikule, kes temast palju rikkam on, kõik oma ihulise ja waralise jõuu peab ohwerdama, mõisnikult aga midagi ei wõi wõtta. Ja et ta seda õigeks ei arwa, siis wõtab ta mõisnikult midagi ja ta südametunnistus on seejuures üsna rahuline — seda enam, et ta näeb, et mõisnik sellest hoolimata ikka rikkaks jääb, tema ise aga ikka waeseks.“
Wist kahetses parun Herbert juba, et ta Juliettele nii laialise arwustuse-õiguse andnud. Tema näos tuksus midagi, millest mitte just lõbus meeleolu ei selgunud. Aga et ta neiule karedalt ei raatsinud kosta, siis püüdis ta weel kord naljatamisega asjast mööda saada.
„Kui Teie meie talupoegade keelt mõistaksite, kallis sõber,“ ütles ta, „siis ei kahtleks ma silmapilkugi, et Teie nende sekka astuksite ja neid waeste mõisnikkude wastu päris õigele sõjale üles kihutaksite. Aeg on ju selleks wäga sünnis. Rahutu käärimine on juba peale hakanud. Ainult kõneosaw, waimukas ja südi juhataja puudub weel…“
Wist ei meeldinud aga Juliettele see naljatamine, sest ta läks temast kinni hakkamata mööda ja lähenes oma sõbrale selle asemel uue hoobiga.
„Kui ma õiete mälestan, siis oli Teil, paruni-herra, nõuu, ihulikule karistusele oma mõisas kitsendust teha, et seda wiimaks hoopis kõrwale heita. Walitseja tüdruku karistamine
