— 451 —
„Kombe-elu? Ma tean ainult, et ta tubli põllumees ja minu isale kauemat aega ustaw teenija on olnud.“
„See wõib olla. Aga kas Teie tema olekust naisterahwaste wastu, kes tema meelewalla all seisawad, midagi teate?“
Herbert mõtles järele.
„Kui ma õiete mäletan, siis oli mõne aasta eest kuulda, et Winterile üks teataw äpardus olla juhtunud. Lähemat ei tea ma aga seeüle mitte.“
„Teil saab kerge olema seeüle teateid korjata. Mulle tõendati, siin teadwat iga inimene, et walitseja Winter mitte mees ei olewat, keda naisterahwad kombelisest küljest wõiksiwad usaldada. Teatawaid ‚äpardusi‘ olla tal rohkem kui ükskord juhtunud… Selle wastu ei teata nuheldud kaebealuste kohta säherduste asjade poolest midagi halba. Tüdruk, keda ma ise tunnen ja kelle kohta ma teiste arwamisi olen kuulnud, ei anna oma oleku ja wälimuse poolest kõige wähemaks kahtluseks asja. Ta armastab juba mitu aastat liigutawa truuduse ja meelekindlusega meest, kellest ta ei teagi, kas see teda äranähtawal ajal naiseks suudab kosida. Ta truudus on nii kõikumata, et ta kellegi teise, wäga wisa peigmehe, kes temale kõik pakkuda wõis, mis niisugune talutüdruk wõib soowida, peaaegu wägiwaldselt enesest eemale tõrjus, et aga waese, lootusteta sulase wastu truudust pidada. Opmanni tõendus siis, et see tüdruk meestega — see on mitmetega — öösiseid kokkutulekuid pidas, ei wõi juba selle pärast õige olla. Aga tüdruk ei olla‚ nagu ta kinnitab ja nagu seda