— 442 —
ta ennast siis nende mõjude alt wabastada, kui ta sellega hakatustki ei tee? Wõi ei tahagi ta nende mõjude alt wabaks saada?… Siis waletas ta, kui ta seda toona tõotas… Herbert Heidegg waletas!…
Torkiw, piinaw walutundmus hinges, suikus Juliette Marchand alles hilisel öötunnil magama. —
Saatus tahtis, et ta juba järgmisel päewal mahti leidis, Herbertiga sündsal wiisil kokku saada ja rääkida. Noor parun ise tegi talle seda kõige paremal wiisil wõimalikuks.
Wana parun abikaasa ja wanema tütrega oliwad pärast lõunat naabrusesse wõersile sõitnud. Juliette istus wäikese näputööga aiapoolse rõdu peal ja püüdis seejuures oma piinawaid mõtteid lugemisega lahutada. Seal astus Herbert Heidegg aiast trepipealsele, pühkis higi näo pealt — ta tuli nähtawaste põllult — ja pööras koolipreili poole wiisaka küsimisega, kas ta siin jalgu puhata ja mõnda popsu sigarit suitsetada wõiwat.
Preili Marchandil ei olnud midagi selle wastu.
Herbert tõmmas omale tooli nurgast ja wõttis Juliette lähedal istet. Waikides pani ta sigari suitsema ja wahtis mõttes alla kewadises ehtes ilutsewasse aeda.
„No, kudas Teile meie wana Tallinn meeldis, preili Marchand?“ küsis ta wiimaks jutujätkuks.
„Ma rõemustasin, et ma jälle kord merd sain näha,“ wastas neiu.
„Teie armastate merd?“
„Wäga. Ta on nii lage, nii otsata ja