— 43 —
tab selle poolsalaja peremehele pihku. Kuid warsti märkab ta, et Miinad enam toas ei ole, ja ta pilgud lähewad rahutuks.
„Noh, perenaine, kuhu siis tütrekene jäänd?“ küsib ta wiimaks, kui ema wilust, pimedast kambrist peeruga tuppa tagasi astunud.
„Kas teda’s toas pole?“ küsib see wastu.
„Põle näha.“
„Tea mina, kuhu jooksis!“
„Käib ehk wahel koa Uustalul?“
„Tea nüüd tüdrukute asja, kus käiwad.“
Pritsu jutulõng on korraga nagu katki lõigatud. Koputab piibu tühjaks, pistab taskusse ja jääb oma ette maha wahtima.
Ka teomees on waheajal söömise lõpetanud ja tõmmab keha nurgas olewa koiku peale maha. Warsti kuulutab wägew norskamine, et wäsimus ta üle wõidu saanud. Naisterahwastel on weel toimetamist; nad käiwad sisse ja wälja, ega pane enam peremehe ega külalise juttu tähele.
Kui Prits mõne aja kortsus kulmul waikinud, kangutab Mihkel pudeli pealt prundikese ära ja pakub riista, mille suust puhastamata piirituse wänge lõhn tõuseb, kubjale.
„Eks hakka peale!“
„Hakka ise!“
Joowad siis kordamisi lonksu.
„Noh, kas mõisas ka uutest seadustest midagi kuulda on?“ küsib Huntaugu peremees, et juttu jälle joonde seada.
„Ei midagi,“ kohmab Prits wastumeelselt.
„Wõi ikka weel kõik wagune! Sa taewake, kui kaua neid seadusi tehakse! Milla juba reakima hakati, et tehakse ja tehakse, ja pärast
