— 436 —
lemine loo tõe kohta hakkas aga kaduma, kui Tohwer nüüd juurde lisas, mis põhjusel ta sündmust koolipreilile tulnud jutustama.
„Mai palub nüüd waese Miina nimel wreileni,“ ütles Tohwer, „et wreilen noore parunile jutustaks, kuda lugu õiete on olnud, et opmann natuke nina peale saaks. Arwata wõib, et opmann herradele asja hoopis teisiti rääkis, sest ega muidu Miinale, kes täieste ilmasüüta on, witsu oleks kästud anda. Opmann öelnud juba ise kodus Miina wastu, et ta tahab waletada, ning lisanud juurde: „Eks saa näha, keda ustakse, sind wõi mind.“
„Kelle juures on opmann kaebamas käinud?“ küsis Juliette wärisewate huultega.
„Eks sakste juures — kus mujal?“
„Muidugi wana herra juures!“
Selle kohta teadis Tohwer wastata, et ta opmanni täna hommiku kaunis wara paruni kirjutusekambrisse näinud astuwat, kus mõlemad herrad juba tööl olnud.
„Mõlemad?“ hüüdis preili Marchand, ja ta nägu awaldas jälle külma, tagasitõrjuwat umbusaldust. „See pole wõimalik,“ lisas ta kindlaste juurde, „Teie eksite, Tohwer, et mõlemad parunid käsu andsiwad Miinat peksta.“
„Kes selle käsu andis, seda ma ei tea,“ wastas toapoiss, „aga et mõlemad parunid kirjutusetoas oliwad, kui opmann sisse astus, seda tean selgeste; ma wiisin minut aega ennemine herradele sinna sigarid.“
Juliette pööras oma kahwatanud näo kõrwale; ta südame peal rõhus midagi nii raskeste ja walusalt, et ta hea meelega oleks karjatanud.
„Aga kas siis Miina ja tema peigmees paruni-
