— 427 —
sed täitmata, tõrkusiwad mõisa-töödele wastu. Siin ja seal awaldas liikumine nii ähwardawat olekut, et karistamine tawaliste kohtute läbi enam ei mõjunud; mõisnikud oliwad kubermangu-linnast sõjawäelist abi ja kaitset palunud ning ka saanud.
Rahutuste põhjused jäiwad Juliettele kaunis tumedaks: ta kuulis sakste jutust ainult, et talupojad tänamatad, häbematad, täitmatad ja rumalad olla. Neile antud näpp, aga nad tahta terwet kätt. Toapoiss Tohwer sosistas jälle midagi sakste kawalusest ja ihnusest, ilma et ka midagi oleks põhjendada ja seletada mõistnud. Juliette ise aga mõtles iseeneses, et miks küll niisugused rahutused alles nüüd tulewad? Rahwa elukord oli tema arwamise järele niisugune, et sellega kudagi leppida poleks wõidud. Igal muul maal, mis tema, Juliette, tundis, oleks neil oludel awalikud mässud igapäewased asjad olnud.
Rahutuse-sõnumid tuletasiwad Juliettele midagi meelde, mis ta wiimasel ajal üsna ära oli unustanud. Parun Herbert oli talwel suurtest uuendustest ja korraldustest kõnelenud, mida ta oma majapidamises, walitsuses ja talurahwa elukorras, nii palju kui see mõisa mõju all seisab, ette tahtwat wõtta, kui mõis aprilli-kuu lõpul tema kätte saab. Muu seas oli ta talupoegade orjust priitahtlikult lubanud kergenda, ja seaduse sellekohastest määrustest weel alamalegi minna. Niisama oli ta ihunuhtluse ärakaotamist kaalumisele tahtnud wõtta, selle kitsendamisega aga kohe lubanud peale hakata.
Preili Marchandi huwitas nüüd küsimus,
