— 426 —
wõidelnud ja wõitles temaga praegu weel — praegu seda kibedamine, et ta Herberti nägi kannatawat ja et ta enese tema walu sünnitaja teadis olewat. Ta oli ju nii kaastundlik igaühe wastu, miks ei pidanud ta seda mehe wastu olema, kes temale nii lähedal seisis!
Ja siiski ei wõinud, ei tohtinud ta teda aidata — Herberti oma tulul, tema õnne pärast ei tohtinud ta seda. See walus tõetundmus wõitis ikka ja ikka jälle neiu wõitlewas rinnas. Ta teadis, et ainus abi nende lahkumises on, ja et seda lahkumist ette walmistada, tema lõpu-mõrudust wähendada, püüdis ta nooremehe wastu wõimalikult külma, tagasitõrjuwat olekut näidata, nii piinaw kui see ka talle eneselegi oli. Juba Herberti armuawalduse puhul oli ta sellega südil enesesalgamisel hakatust teinud, juba siis oli ta oma tundmused raudse sundmuse alla pannud, ning sel teel sammus ta nüüd iga päew edasi. —
Nõnda seisiwad lood Juliette ja Herberti wahel, kui mai-kuu lõpul awalikud sündmused, mis terwet maakonda erutasiwad, ka nende tähelpanekut isikliste asjade pealt rohkem wäljapoole juhtisiwad.
Juliette sai Herbertiga seeüle wähe jutusse, sest et ta temast piinliku hoolega eemale hoidis. Aga söögilauas kuulis ta herraste isekeskisest kõnelemisest ja majas teenijate käest mõndagi, mis wälises ilmas sündis ja kõiki meelesid nii wäga mõlgutas.
Ligemal ja kaugemal oliwad talupojad rahutumal käärimisel. Uus seadus oli segadusi sünnitanud, rahwa meeled üles äritanud. Mitmes mõisas jätsiwad inimesed oma rendikohu-
