— 424 —
pruuti — õiget pruuti hakkasiwad otsima. Seks walisiwad nad maa tütarde seast kõige nõiduwama wälja ja kandsiwad hoolt, et poeg sellega wõimalikult sagedaste kokku hakkas saama. —
Ka Juliette Marchand märkas parun Herberti rõhutud olekut pärast tuttawat juhtumist aialehestikus. Ta maikas seda, ja ta süda tundis walu. Oi, see hea, hell süda kannatas palju, wist niisama palju, kui Herberti oma!
See süda oli juba enne seda sala-wõitlusi pidanud, kui noormees oma kosja-awaldusega tuli. Oli ju Juliette naisterahwa waimuerkusega palju waremine tähele pannud, ka juba teatawal piduõhtul Herberti enese suust kuulnud, et teda siin majas midagi ootab, mis ühegi naisterahwa rinda sarnasel puhul osawõtmataks ei jäta. Niisugune leidus üksi juba, ilma eelkäiwa aimduseta wõi teadmiseta, wõib põue soojendada. Ja wastuarmastuseni on siis weel üksainus samm — see tähendab, kui seks mitte kõik tarwilised tingimised täieste ei puudu. Siin aga ei puudunud ükski tingimine. Juliette ees seisis noor, ilus, anderikas, auusameelne mees, kellega ta ruttu sõbrunenud ja kelle seltsis ta seda sooja, lõbusat olekut maitses, mida wastastikune meeldimine sünnitab.
Mis ime siis, et neiu rinnas midagi tärkama lõi — salaja, wastu tahtmist. Ta ise püüdis seda salata, nähtusele nagu katet peale tõmmata, südant mõistuse alla peita. Aga nii sagedaste tabas ta ennast mõtete pealt, mis selle püüdega kudagi kokku ei sündinud. Ta leidis enese tihti Herberti juurest, kus tal midagi tegemist ei olnud, kus ta olla ei tohtinud, ja ta peast lendasiwad terwed suured tulewiku-
