— 419 —
nemiseks: ta kartnud Mahtra opmanni Rosenbergi wiha, kes teda teiste meeste ülesässitajaks pidanud ja teda selle eest mitu korda kättemaksmisega ähwardanud. Ütlasi tahtnud Ants kõrwal olles ära oodata, kas õpetaja Berg Mahtra walda aagrehi karistusest ja sõjawäest peasta tahab ja suudab[1].
Atla külasse jõudes, läks Ants kõige pealt oma wana tuttawa, Koka Madise, talusse. Tal oli nõu, Madist — see oli talitaja abimees — Kärusse omale seltsiks kaasa kutsuda. Leidiski sõbra kodust ja oli talle asja parajaste seletamas, kui nad eemalt kirikuõpetaja kutsarit hobusega nägiwad talu poole kihutawat. Antsule torkas aimdus pähe: see ehk saadeti minule järele; kihelkonna-kohtuherra, kelle käest ma poolwägise minema panin, tahab mind ehk tagasi lasta wiia!
Ta andis Madisele märku ja astus ruttu peitu. Kutsar jõuabki lõõtsutawa hobusega talu õue.
„Kas Sepa Ants siin on?“
„Misuke Sepa Ants?“ küsib Koka Madis, nagu ei teaks ta maast ega taewast.
„Mahtra talitaja.“
„Põle minu silm teda näind.“
„Aga Mahtra mehed ütlesid praegu tee peal, et ta sinu juure olla läind.“
„Tühi lori! Aga mis sa temast siis tahad?“
„Õpetaja ja kihelkonna-kohtuherra soatsid teda tee pealt tagasi tooma — ei mina tea,
- ↑ Tertsiuse ülestähendatud mälestused waikiwad neist põhjustest.