— 41 —
Sööjad waatawad üksteise otsa. Miinal jääb lusikas pudru sisse kinni. Ta sõstrakarwa silmad wilguwad esmalt pool-wiiliti rääkija poole, siis peidab ta nad oma pikkade, läikiwate ripsmete alla.
„Mis Pearnal Kaiega tegemist on?“ küsib perenaene.
„Pagan teda teab! Mis poistel tüdrukutega ikka tegemist on! Wähemast seisab ta tema eest nagu mees naese eest“.
Wäikene waheaeg tekkib, nagu kunagi, kui kuulatajad arwawad, et jutustaja luiskab, ja kui seda talle ei juleta öelda.
„Aga sa reakisid ju kolmest, kelle üle kohut peetud?“ wõtab Huntaugu Mihkel jutu-otsa jälle üles.
„Kolmest neh!“
„Kes see kolmas siis oli?“
„Wõllamäe Pearn… Sai mehike täna õhta wiiskümmend soolast!“
„Wiiskümmend soolast!“
Sööjatel jääwad lusikad kõigil pudru sisse wõi suu ette seisma, kuna nende silmad jutustaja poole pöörduwad. Peretütar Miina astub lauast sammu tagasi; ta nägu on palju walgem kui muidu.
„Pearn? Mis pattu tema siis tegi?“ küsib perenaene, kelle emalik silm tütre nägu on riiwanud.
„Wasta hakkas! Eks seda meest tunta juba!… Tahtis Kulbi Kaie eest seista, kargas kui koer minu ninasse kinni, et ma tüdruku, laiskworsti, rehe taga unest julgesin äratada… Pagan teab, mis sõbrus neil kahekesi on!“
