— 418 —
weel kord nõuu: ärge hakake wasta! Kui seda siiski teete, siis põle see minu süü!“
Tehti minekut. Ants läks Matsi Priidiku, Adra Hindreku ja Tilli Otto seltsis natuke maad edasi ning pööras siis paremat kätt Atla küla poole, kuna teised murelikul waikimisel Mahtra poole edasi sammusiwad.
„Wiige mu naisele ja lastele palju terwikseid, ja ärgu nad minu pärast mures olgu!“ hüüdis Ants neile weel järele ja kadus siis puude ja põesaste wahele.
Ta peas oli tõeste kindel nõu küpsenud, pikka teed üle Liiwimaa piiri ette wõtta, et aga seaduse kohta selgust muretseda. Hingekarjane, kelle palwel ta praegu asjata käinud, oli saks nagu iga teinegi ja mõisnik nagu iga teinegi; mida Ants ette kartnud, oli tõeks läinud: õiguse asemel andis hingekarjane talle odawaid noomitusi, kergituste asemel kuulutas ta temale rõhuwa orjuse edasikestmist. Mis mõisnik nõuab, on õige, ja kes mõisniku käskusid täidab, täidab Jumala käskusid…
Nii ei wõinud aga lugu ometi olla! Uus seadus oli ju Keisri poolt selleks antud, et piinatud talupoja koormat kergendada; ja tõeste seisiwad kergendused, nii wähe kui neid ka oli, seaduses sees. Aga wõta näpust — ei anta kätte!… Wene preester ei ole saks ega ole mõisapidaja — tema peab siis õigust rääkima. Tema käest saab ehk teada, mis Wene keeli raamatus seisab, mida siin keegi ei tihka näidata, ja ta ehk wõib, kui saksad ülekohut teewad, sellest Keisrile teada anda.
Nagu Tertsius pärast kohtu ees tunnistas, olnud tal ka teisi põhjuseid Kärusse mi-
