Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/406

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 405 —

Joan tõstis pead, pigistas hambad kokku ja ütles: ‚Ei wannu!‘… Uueste seati waeneke pingi peale kinni ja anti jälle wiiskümmend hoopi. Jälle põristati trummisi ja aeti wilepilli. Siis küsiti weel kord, kas alla wannub. ‚Ei wannu!‘ Kolmat korda tõmmati mees maha, lisati weel kümme hoopi juure, peasteti jälle pingi pealt lahti ja kästi alla wanduda. Aga Joan hüüdis — ise näost kollane kui surnu ja werine kui tapetud loom: ‚Mitte ei wannu! Pekske mind kas tükkideks, misukese tüki külge suu jääb, see ütleb: Ei wannu!“…

Hirmu ja jälkuse ärewus paistis Mahtra meeste nägudelt; niisama suur oli aga ka nende imestus wapra mehe meelekindluse üle:

„Woata, kus mees oli!“ hüüdis Matsi peremees. „Wõtab sada kümme hoopi wasta ja ei wannu ikke weel alla!“

„Küll ta siis ikke teadis, nagu meiegi, et õigus tema poolt on,“ tähendas Reinu peremees.

„Siis jäeti Joan järele,“ jutustas Miina edasi, „ja wõeti teised mehed käsile. Joani kole peksmine oli aga teised nii hirmu täis ajand, et kõik alla wandusid. Nad pandud toas kohtukulli ette põlwili maha ja nii pidand wanduma. Siis antud sulg kätte, et kirjutagu alla, mis wandusid. Kes kirjutada ei osand, sel hoind kirjutaja käe ümbert kinni ja kirjutand nii wiisi nime ja liignime paberi peale. Siis wõt oma käe ära ja mees pidand oma käega nimele kolm risti taha tegema… Teised peremehed pidasid nüüd õues nõuu, mis teha, kui neid koa ette kutsutakse. Ütlesid kõik, et nad ei wannu ega nime alla ei kirjuta ja peksta ei lase endid