— 403 —
„Kas tahate siis ikke õigusest kinni pidada?“ küsis ta.
„Muidugi,“ oli wastus. „Sest kui alla anname, mis meil siis weel loota on? Keiser on meile õiguse and, saksad tahwad meid sellest ilma jätta — kas peame seda siis ristis kätega pealt waatama?“
„Noh, siis peame koa aagrehi juures hoobid wasta wõtma,“ tähendas talitaja.
Arupidamine Sepa talu wärawas kestis sel mõttel edasi, kui korraga keegi punase pärjaga noor tüdruk meeste juurde astus ja talitaja järele küsis.
„Näeh, see ju Habaja inimene,“ ütles Ants Tertsius tüdrukut nähes. „Miina, mis sa meie poolt otsid?“
Tüdruk oli nähtawalt suure rutuga tulnud, sest ta lõõtsutas tugewaste. Ta punetawast higisest näost ja rahutumalt wahtiwatest silmadest paistis suur ärewus wälja.
„Otsin just sind,“ wastas ta talitajat ära tundes. „Peremees soatis sulle tuttawa poolest sõna tooma, et teie mehed mitte Habajale ei tuleks; teie wald olla jo tänaseks sinna kutsutud…“
„Soo! Mis teil seal siis on?“
„Oh, sa taewane isa, kes seda kõik jõuab ära reakida!“ hüüdis tüdruk niiskete silmadega ja kõigest kehast wärisedes. „Seal jookseb werd, et koerad wõiwad lakkuda! Soldatisi püssidega kõik kohad täis — 600 meest!…“
Mahtra mehed wahtisiwad tõsiselt üksteise otsa; ikka ligemale koguti hirmunud tüdruku ümber kokku.
„Reagi, Miina, reagi!“
