— 39 —
Lähemal teelahkmel jõuab ta kubjale järgi; see pöörab aga pahemat kätt Huntaugu poole, kuna Päärn otsekohe edasi sammub. Tema saun ja Uuetoa talu, mille teomees ta praegu on, pole enam kaugel. —
Huntaugul on rahwas õhtusöögil, kui Prits sisse astub. Tubli waagen tangu-putru aurab walgeks küüritud laual, pütt kaljaga ristitud, tilgastanud piima on selle kõrwal, ning kordamisi käiwad puust lusikad pudru ja piima sisse. Peremees ja perenaene istuwad, tütar, tüdruk ja poiss seisawad püsti, kuna teomees naisega toa ühes nurgas sellesama laupäewase roa juures tegewusel on.
Kitsik, tahmaste seintega suitsutuba on sooja leitsakut, inimeste higihaisu ja hingelõhna ning salalikku, imbiwat wingu- ja suitsulehka täis. Tõsiselt wahiwad mustawad parred auklise sawipõranda peale alla, laialt ja suureliselt audub määratu kerise-ahi nurgas ning leelõukal laulab kilk oma igapäewast wiisi.
„Tere koa, siit pere rahwas! Jätku leiwale!“
Kubja terwis wõetakse wastu, ilma et keegi söömises wahet peaks. Ta pole nähtawalt nii haruldane külaline, et tema tulek kellegi tähelpanemist ärataks. Ainult Miina priske näo üle lendab wähene wari, millest aru pole saada, on see meelehea, tusk wõi midagi muud.
Prits seisab natuke aega, kaabu peas, ukse all, wahib pikaliselt ringi, silitab kuue tinanööpisid ja tatsab paar korda ühe jala pealt teise peale. Siis, kui peremees täie suuga ligemale-astumist nimetanud, jalutab ta laisalt wõi uhkelt — see jääb kahewahele — ahju ääres seiswa pingi poole. Alles sinna maha
