— 388 —
lõikajaks tunnistada laskma ning siis tuttawa pika pingi peal halastamata nuhtluse wastu wõtma. Nüüd wõidis eidekene, hellakene jälle ta weriseks puretud selga haisewa puskari ja salaja sekka kukkuwate pisaratega ning jagas pojukesele tulusaid õpetusi, kudas inimene mõisa wastu ikka alandlik ja kartlik peab olema, kui ta terwisest ja elust ilma ei taha jääda.
„Mõtle isa peale, pojuke, mõtle isa peale!“ Aga kas ta mõtles!
20.
Uuetoa Jüri sai pühapäewal, 25. mail, Juuru kiriku juures Mahtra talitajaga, oma sugulasega, jälle kokku, ja, nagu sel ajal peremeeste wahel kunagi, kaldus nende jutt sedamaid jälle uue seaduse peale.
Sepa Antsul oli Jürile mõndagi jutustada. Tal oli waheajal Mahtra opmanniga asja üle uueste sõnawahetust olnud ning linnas oli ta ka juba käinud, et tuttawalt kaupmehelt, kes „kolme keele peale koolitud“, nõuu küsida.
„Läksin pärast pühi mõisa opmanni käest ohri wahetama“, jutustas Ants kirikuaias lopsaka pärna all Jürile. „Wiisin temale suuri ohri ja wõtsin tema käest moa-ohri wasta. Oleme just asjaga joonel, kui opmann korraga ütleb:
„Kuule, Ants! Miks sa nelipühis kirikherrale uut seaduseroamatut undrehti seletasid?“
„Kuda ma undrehti seletasin?“
„Noh, sa olla öeld, et kellel üheksa tiinu põllumaad on, see teeb 250 hobusepäewa ja
