— 383 —
naga. Ta silmad kiirgawad kuiwa läikega ja ta suu ümber on jälle see wööt, mis ta näo wahel nii inetumaks teeb. Ta tahab walget liha näha, naisterahwa walget liha, ja tahab näha, kuda see ennast pikkamisi siniseks, mustaks ja punaseks wärwib ning werest tilgub…
„Anna kuiwalt — pärast soolwett peale,“ uriseb ta wahimehele. „Ruttu pingi peale!“ karjub ta tüdruku poole.
Wahimees kahmab tüdruku pihast kinni, rusub ta pingi peale maha ja paljastab teda. Nüüd wõib opmanni isand näha, mida ta näha tahtis. Ta astub lähemale, et wõimalikult hästi näha, ja ta rõemustab selle õrna, walge, tuksuwa ihu üle, mis armuheitmata hoopide all tumedaks ja ikka tumedamaks muutub, kuni ta niiskeks läheb ja kuumalt, punaselt nõrguma hakkab. Ja ta rõemustab nende heledate, hinge-weristawate kiljatuste üle, mis sellest tuksuwast kehast iga löögi järele tulewad ja mida kuuldes linnud wäljas ehmatuse pärast waikiwad ning wurinal lendu panewad…
Opmann loeb hoopisid. Neid pidi kaheksateistkümmend olema. Kaheksateistkümmend on aga juba täis, ja opmann ei hüüa mitte, et küllalt. Eksib ta kogemata? Wõi ei suuda ta oma silmi lahti kiskuda huwitawast waatest ta ees? Nuhtlusealune ise ei tea, kui palju ta hoopisid peab saama, wahimees ei tea, kui palju ta peab andma — opmann seisab aga ja waikib — waikib ikka weel, waikib kuni kaheksateistkümnest kolmkümmend on saanud. Natuke rohkem ei wõi ju kahju teha! Inimesed ju nii hukas…
„Küll!“ hüüab ta wiimaks, ja ei sugugi mitte kergendatud rinnast, waid tusaselt, urise-
