— 382 —
sündmust oma tulul teisiti, kui kirjas seisab, siis luiskawad nad nurjatumad! — —
Kewadene hommik oli südant-õnnestaw kena. Kastetilgad sätendasiwad halja muru, puude ja põesaste peal, päike puistas kullaläiget üle maa ja metsa ning linnud laulsiwad, kui tahaks rõem nende wäikest rinda lõhestada. Rahu, lust ja lõbu heljus sinawas õhus; kõik näis ilutsemiseks kokku heitnud olewat.
Sel ilusal hommikul toimetati X. mõisa tallis süüta inimese kallal werist timuka-tööd. Warsti hakkab witsakimp matsuma, lõhestawad hädahüüded saawad õitsewa looduse pühaliku rahu lõhki käristama ning punane, kuum weri saab oma hirmsa iluga kohtumõistja silma rõemustama.
Sest Winteri isand ise saab nuhtlust pealt waatama ja hoopisid lugema. Ja ta teeb seda südamest hea meelega. Just pealtwaatamise lõbu pärast astuski ta nii soojalt nuhtlusealuse eest wälja ja palus ta karistamist oma hoolde jätta, et ta armulisem wõiks olla kui haagikohtunik — ainult sellepärast, et nuheldaw naisterahwas on. Ta oli ju naisterahwaste wastu nii õrn ja helde, see hea südamega, karske meelega auuwäärt herra.
Tallis on pink ja witsakimp walmis. Pingi kõrwal seisab wana pütt miski halli segase wedelikuga. Wahimees, tusase näoga tugew wanamees, ootab kärsitult, mil tüdruk oma nututuhinast jagu saab ja pingi peale heidab. Ta kahmab witsad kätte ja wõibutab neid proowides paar korda läbi õhu. Winteri isand toetab talli-ukse samba najale ja ootab sedasama, mis wahimeeski, aga palju suurema sisemise õhi-
