— 381 —
teenija ja naisterahwas on, siis annan talle poole süüd andeks, kui paruni herrad nõuus on.“
Jõutigi otsusele, et Miina mõisas, Päärn aga haagikohtuniku juures karistust peab saama. Tüdrukule antawate hoopide arw määrati noore paruni soowil „ainult“ kaheksateistkümne peale.
Herbertil kipitas tüdruku pärast ikka weel midagi südames, aga kui ta kuritöö raskuse peale mõtles — Miina oli muu seas poissi peksmisele ässitanud — siis waigistas ta ennast wiimaks. Niisugust jõledust ei suudaks Juliettegi karistamata jätta — wõis ta mõelda.
Ta walmistas isa sunnil sedamaid kirja haagikohtunikule Päärna süü pärast; opmann kui mõisapolitsei asemik ja kaebaja pani oma käe ka alla. Talitaja pidi kirja ja mehega teisel hommikul wara haagikohtuniku poole teele minema. Seega oli asi lõpetatud, ja Winteri isand, kaebekiri ja tüdruku peksmise woli käes, lonkas ägades minema. Mõisa-õues oli ta aga jälle sirge ja terwe mees, et lase aga käia!…
Oh, teie targad ja õiglased kohtunikud seal „ülewal“! Neile ei tulnud kumbagile meeldegi, ka teiselt poolelt, kaebealustelt, sündmuse kohta seletust pärida, neid üle kuulata, endid kaitsta lasta. Nende süü oli juba seeläbi kindel ja selge, et nende peale kaewati! Talupoeg on ikka süüdlane ja mõisal on ikka õigus. Talupoeg waletab ikka ja mõis räägib ikka tõtt… Selle põhjusmõtte järele saab homme ka haagikohtunik oma otsuse mõistma; see on nii kindel, et kaebajal waja ei ole kohtu ette ilmudagi — mõisaherra kiri õiendab kõik ära. Salgawad kaebealused oma süüdi wõi kirjeldawad nad
