— 380 —
„Ja seda kuritööd tulete alles nüüd teatama?“ hüüdis parun Rüdiger wihase ärewusega.
„Olin, nagu öeldud, eila terwe päewa sängis,“ wastas Winter.
„Missugune Päärn see oli?“
„Kes muud kui Wõllamäe!“
„Uuetoa sulane?“
„Seesama!“
„Oo, seda mõrtsukat ma tunnen!“ hüüdis wana parun. „Pole ju esimene kord, et see mees wasta hakkab.“ Ja ta seletas pojale, mis ta Päärna wägiwallategudest juba ennemine teadis. Herbert nägi, et neil siin päris rööwlipealikuga tegemist oli.
„Sellele waja kord tubliste õpetust anda,“ ütles parun Rüdiger. „Näib, et ta ilmparandamata on… Herbert, ole nii hea ja kirjuta kaebtus haagikohtunikule walmis! Nõua kõige waljumat nuhtlust mõlemale!“
„Mõlemale?“ küsis noor parun. „Kas me ka tüdruku haagikohtuniku juurde saadame?“
„Miks siis mitte?“
„Neile antakse seal muidugi ihunuhtlust — ehk wõiks tüdrukut sellest wabastada?“ tähendas Herbert healega, millest tasane tõrkumine kuuldus.
„Jälle uudis!“ naeris parun Rüdiger. „Tahad sa inimesi wägise hukka lasta minna? Sulle näib ka uue aja halemeelsus külge hakanud olewat — see on ju nüüd moodis —‚ kuid sellega ei walitse keegi mõisat.“
„Tüdrukuga wõiks ju ka mõisapolitsei ise walmis saada,“ pani kuritöö kallimeelne ohwer wana paruni imestuseks ise ette. „Et ta minu
