— 37 —
hakkab. Kui seda mitte ei sünni, astuwad nad mõne aja waikides edasi.
„Pearn“, algab Kai wiimaks, ja tõmmab poissi kergeste kuue-käisest.
„Mis sa tahad?“
„Ole meheks, Pearn!“
„Mis eest?“
„Et minu eest seisid.“
„Milla ma sinu eest seisin?“
Imelik küsimine! Kai püüab läbi pimeduse tema otsa waadata. Ta näeb, et Päärna kulm kortsus, ta nägu tume on.
„Kas sa minu eest siis täna ei seist?“ küsib ta argselt.
„Ei!“
„Kelle eest siis?“
„Sinu eest mitte!“
„Aga sa ütlesid ju, kui Prits mind lõi —“
„Ütlesin, mis ütlesin — seda oleksin muidu koa öelnud — sina wõi mitte sina!“
Päärn hüüab seda nii karedalt, et tüdruku suu kinni jääb. Kai wõib ju arwata, et inimene, kes wiiskümmend hoopi saanud, mitte kõige paremas tujus ei wõi olla. Seepärast waikib ta mõne aja. Aga ta waene süda tunneb siiski nii elawat tänutundmust selle mehe wastu, kes enda peale tema pärast nii raske nuhtluse tõmmanud, et ta seda mitte awaldamata ei suuda jätta. Ta tõmmab teda jälle käisest, ja seekord tugewamalt kui enne. Seejuures astub ta temale poole kehaga tee peale ette.
„Pearn,“ ütleb ta pool sosistades, kuna ta kõrge, täidlane rind särgi all nähtawalt tõuseb ja wajub ja kuna ta oma suured, läikiwad silmad paluwalt ta näo külge liidab.
