— 375 —
näis millegi üle aru pidawat. Nagu otsusele jõudes, astus ta söögituppa ja jäi seal köögiukse taga kuulatades seisma.
Köök oli waikne.
Opmann pani käe ukselingi peale ja wajutas. Uks läks lahti.
‚Ahaa!‘ mõtles Winteri isand.
Ta astus sisse.
„Miina!“ hüüdis ta tasa ja õrnalt, kuna ta pimesi kobades teatawa nurga poole liikus.
Wastust ei tulnud. Ta jõudis tüdruku sängi juurde, kaapas käega sellest üle ja põrkas tagasi. Woodi oli tühi…
Ta tõi söömatoast põlewa küünla, laskis selle walgust igasse nurka paista ja pidi nüüd uskuma, et tüdrukut tõeste köögis ei olnud. Ta katsus wälist ust. See oli lukus, wõti eest ära…
Ilmotsata wiha kiskus opmanni näo wiltu. Ta oli nii wihane, et ta wabises… See oli ju pettus, wale, äraandmine — pilkamine! Teda tehti narriks!…
Aga korraga tuksatas teine tundmus ta hingest läbi — kartus. Ta wahtis hirmunud pilgul köögis ringi, lõi siis silmad akna poole ja nägi, et selle teine haak lahti oli. Ruttu pani ta haagi kinni, katsus weel kord wälist ust, kas see ta tõeste lukus on, ja põgenes siis tuppa. Peaaegu ebausklik hirm sai tema üle wõitu.
‚Ehk tuleb täna ööse tagasi ja teeb mu tõeste külmaks!‘ oli ta mõte. ‚Miks oli aknahaak lahti ja miks on tüdruk kadunud? Head ei wõi see tähendada. Selle mehe wägiwaldne meel on juba tuttaw.‘
