— 369 —
„Tohid sina siis waletada? Kas mõisas witsu ei ole?“
„See põle mitte wale!“
„No, eks me saa näha, keda ustakse — sind wõi mind!“ hüüdis Winteri isand.
Kuna opmann sinise suitsupilwe tagant laisa, haiglase healega kõneles, riiwas ta ahne pilk ühtepuhku luurates tüdruku kahwatanud nägu, millest waewaga warjatud hirm ja ärewus wälja paistawad. See hirm näis opmannile meeldiwat. Et tüdrukut nagu kala õnge otsas siputada lasta, pidas ta kõnes pikemaid waheaegasid, ja kui Miina minekut tahtis teha, käskis ta teda paigale jääda. Igas lauses, mis ta ütles, oli miski ähwardus peidus.
„Wõi see on su tänu, et ma su isale hea koha kätte muretsesin!“ algas ta uueste. „Selle eest lased rööwli ööse aknast sisse, kes mind peab ära tapma, ja ise oled talle weel abiks! Ma panen imeks, et ma weel elus olengi! Ta lõi mulle jo kaikaga pähe, ja kui ma uimaselt maas olin, siis on ta mu terwe keha ära lõhkund. Ma ei wõi teist külgegi pöörata — kõik keha on kui tuld täis. Ma usun, mõni küljekontki on katki… Kas tead, Miina: ma usun, Huntaugu Mihkel ei ole mitte enam kaua Ristmäel peremeheks. Selle eest tahan mina muret kanda!“
„Ega mu isal siis süüd ole, mis siin on juhtund,“ wastas tüdruk.
„Sinu isal on süüd, et tal nii hukkaläind tütar on… Ja kas tead, mis sinu ja selle rööwliga tehakse?“
Isand Winter ajas enese suure waewaga padja pealt pool-istukile, et oma sõnadele suu-
