— 368 —
waid ta tuli mulle aga appi. Mina sest midagi ei teand. Ta oli aedas peidus old. Kui opmanni herrad minu juure kippusid ja ma karjusin, siis kargas tema köögi aknast sisse ja tuli wahele. Pearn on mo peidmees.“
„Kuda ta’s teadis aedas waritseda?“
„Ma reakisin talle nelipühis, et opmann mulle ligi topib, kui peas warju on, ja et meil laupäe joodud on. Tema tuld woatama, mis ööse sünnib, ja nägi, kuda opmann köögi-ukse lahti murdis.“
„Lahti murdsin?“
„No, kudas seda siis tuleb öelda? Ma näen jo, et ukse-riiw lahti on kangutud.“
„Seda põle mitte mina teind,“ hüüdis Winteri isand ähwardawalt silmi pööritades. „Mina lükkasin ust, ja ta läks lahti. Wõib olla, et riiw lõdwalt juba ees oli. Ja köögist tahtsin külma wett saada — mu süda oli pahaks läind.“
Miina märkas, et opmanni herral waheajal juba mahti oli olnud öösese juhtumise üle aru pidada ning oma auu kaitseks midagi wälja mõtelda. Nüüd wõis ainult weel hea julgus midagi aidata.
„Opmanni herradel oli toas külma wett küllalt — ma panin enne magama-minemist pudeli täis. Ja ukse-riiw oli wälja kangutud — seda tean selgeste, sest enne oli ta wäga kõwaste ees. Ka on opmann köögi wõtme eest ära wõt. Ma leidsin ta opmanni kirjutuselaua sahtlist täna ülesse… See ei oleks mitte ilus, kui ma inimestele reagiksin, et opmann ööse oma teenija tüdruku juure kööki kipub.“
