— 366 —
käteräti äädikaga ja sidus ta osawaste haige leiwawanema walutawa pea ümber.
„Nüüd anna mulle klaasi-täis kollast wiina,“ käskis opmann. „Waata, pudel on wist saalis laua peal!“
Wäledaste täitis Miina ka seda soowi. Winteri isand jõi klaasikese elustawat märjukest, matsutas suud ja jõi siis weel teise. Lõbusa ägamisega wajus ta padja peale tagasi.
„Kas opmanni herrad süüa ei taha?“ küsis Miina tasa ja alandlikult.
„Herrad“ raputasiwad mõruda näoga pead.
„Weel mitte!“
Kange wiin mõjus haige kohta rammestades. Ta silmad läksiwad kinni ja Miina märkas, et ta uueste magama uinus. Alles tunni aja pärast ärkas opmann jälle ja hüüdis tüdrukut. Ta soowis midagi haput süüa saada — „kurki, wõi heeringit äädika ja sibulaga, wõi ükskõik, mis aga hästi hapu on…“
Miina kandis kõik, mis tal majas haput oli, kokku. Herra laskis woodi ette wäikese ümarguse laua seada, söögid sinna peale panna ja sõi woodist. Paar head kärakat pidiwad talle isu andma. Miinat laskis söömise ajal oma juures seista.
Öösesest juhtumisest ei lausunud opmann ikka weel poolt sõnagi. Miinal peksis süda waljuste põues seda oodates. Kas tal wahest midagi meeles ei ole? Ehk arwab, et ta joobnud peaga kõik unes nägi? Oh, et ta ometi kord rääkima hakkaks, et ta ometi midagi küsiks!
Winteri isand küsis warsti küll midagi, aga mitte seda, mis Miina lootis: ta tahtis sööma