— 360 —
Kas Winteri isand enam teomehe rusikahoobist, kui joodud alkoholist uimane oli, jäi kahewahele, aga toibutamist oli õiete palju waja, enne kui ta wähe ümisema ja suud liigutama hakkas. Korraga lõi ta oma tulipunased, jõllis silmad lahti. Segaselt waatas ta esmalt wastu lage, siis mööda seinu ringi, kuni ta pilk Miina ja wiimaks Päärna külge kinni jäi. Wiimane näis teda kohutawat.
„Appi! Appi!“ ägas ta nõrgalt, nagu kinni muljutud rinnast, siis pigistas silmad jälle kinni. Ei kestnud kaua, kui ta korrapäraline hingamine tunnistas, et ta magama uinunud… Miina ja Päärn istusiwad weel natuke aega ta juures; siis, kui nägiwad, et sügaw uni edasi kestis, pugesiwad mõlemad toast wälja…
„Päärn, mis nüüd?“ küsis Miina köögis. Ta oli näost walge kui surnu, ta punastest huultestki oli iga weretilk kadunud.
Pearn waikis.
„Mis sa siit ometi tahtsid? Kust sa tulid, kuda sa sisse said? Mis nõu sul oli?“
„Nägid jo, mis nõu!“ wastas Päärn wiimaks külma, kalgi rahuga. „Sisse tulin aknast ja tarwis oli sul mind koa. Küsi parem, kuda tema seie sisse sai.“
„Ma ei tea!“
Päärn wõttis küünla pliidi ääre pealt, läks sellega söömatoast tulewa ukse juurde ning hakkas selle lukku ja riiwi silmitsema. Luku seest puudus wõti. Riiw oli ukse külles ripakil. Nähtawalt oliwad ta kaunis nõrgad pidemed ennemalt hästi lõdwale murtud, nii et ta wähese tõukamisega lahti pidi minema.
„Miks sa ust lukku ei pand?“
