— 359 —
„Pearn, tahad sa mõrtsukaks — tahad sa mõrtsukaks soada!“
Sõna „mõrtsukas“ näis meeletumat weidi taltsutawat. Ta käed langesiwad lõdwalt alla. Ta laskis ennast eemale, ikka enam eemale maas olewast walgest kogust rõhuda, kuni ta Miina sängi wastu tõukas ja selle serwa peale istuma jäi.
„Püha taewas, mis nüüd teha, mis nüüd teha?“ sosistas lõdisew tüdruk. „Opmanni herrad!“ lisas ta waljumalt juurde, „opmanni herrad, tõuske üles!“
Kui põrandal olew keha kõige wähematki healt ei andnud, kõige nõrgemat liigutust ei teinud, tundis Miina werd oma soontes tarduwat, ja ta karjus oma hinge-ahastuse kiljatawa hüüdega wälja:
„Pearn, ta on surnd!“
Wältas kaua, kuni Päärn nii kaugele toibus, et ta tuld märkas üles wõtta. Tummalt, sinakaks kahwatanud näol laskis ta küünlawalgust opmanni liikumata kogu peale paista. See oli otseti maas, teine põsk kõwaste wastu teliskiwist põrandat. Miina langes ägades tema kõrwale põlwili, wapustas teda, hoidis kõrwa ta suu juurde ja toppis käe ta südame kohta. Jumalale tänu — süda tuksus! Ta keha külles polnud ka mingisugust wigastust märgata.
„Külma wett pähe!“ sosistas Miina.
„Enne wiime ta sängi,“ wastas Pearn.
Ta tõstis opmanni maast, kandis ta läbi söömatoa ja saali magamise-tuppa ja pani ta seal woodi peale, kuna Miina eel käis ja tuld näitas. Siis toodi külma wett ja niisutati opmanni pead, nägu ja meelekohtasid.
