— 35 —
et see nagu koer, kes hea südamega inimest aimab, tema juurde jooksis ja ta mõlemale käele suud andis. Preili Marchand ei märganud oma kohmetuses muud teha, kui wabastas oma käed tüdruku pihust ja paitas ta poriseks nutetud põske… Siis lonkas Kulbi Kai küla poole edasi.
Warsti lähenes ülemalt talli poolt hiiglasuurune, karuturjaga talupoeg. Ta tõmmu nägu punetas, silmadel oliwad weripunased, punsunud ääred, ning suu oli ta nii kõwaste kokku litsunud, nagu ei peaks sealt mõnel ajal enam ainust sõna wälja tulema.
Seda meest pidasiwad kolm ootajat esimeseks peksetuks, kes nii kohutawal wiisil karjunud. Eel ära läinud waimupoissi polnud nad näinud. Ada tundis Wõllamäe Päärnat, sest see oli ju toatüdruku Maie wend ja käis wahel mõisas õde waatamas.
„Päärn, miks sa täna peksa said?“ hüüdis tütarlaps heleda healega.
Noor talupoeg ei peatanud sammu, ei lausunud sõna, aga ta heitis tee ääres seisma peene seltskonna peale pilgu, mis preili Marchandi südame silmapilguks tuksumast seisma pani. Sellest pilgust wälkus midagi wälja, mille sarnast Juliettele weel kunagi inimese-silmast wastu polnud lennanud. Nagu kaitstes ja ühtlasi kaitset otsides hakkas noor neiu Ada ja Kuno ümbert kinni ja kiskus nad tee äärest tagasi.
Tummalt, sirgelt, kangelt sammus Wõllamäe Päärn nendest mööda.
Mitte asjata ei kutsutud seda meest kangekaelsete kuningaks…
