— 351 —
wõeraid juhtub olema — käiwad seal tihti koarta löömas — siis aga pudelid wälguwad. Just pärast niisukest jooma-õhtat käis teine kaks, kolm korda köögi-ukse taga. Läks siis alles minema, kui ma appi lubasin karjuda. Suur hirm on mul sellepärast tulewase laupäewa eest. Siis peab oma sündimisepäewa. Läheb juba homme linna pidukroami tooma. Tulla hulk wõeraid kokku. Siis on muidugi jälle suur joomine.“
„Kui kardad, et jälle tülitama tuleb — kas sul siis ahjuroopi köögis ei ole?“ ütles saunaema.
„Ma ei lase teda sissegi! Aga ega tea, mis purjus inimene kõik ette ei wõta! Ma kardan teda nagu sarwikut ennast. Tal on nii koledad silmad, ja ta hirwitab nii, et ihukarwad püsti tõusewad. Küll on mõni inimene jälk!“
Kui Miina minekut tegi, kohkus ta peaaegu Päärna tumedat nägu nähes.
„Ära nüüd nii wäga karda!“ ütles ta waigistades. „Eks mul ole käed otsas ja suu peas, kui midagi juhtub.“
„Pea aken hoagist lahti wõi lükka wälise ukse riiw eest ära, kui magama lähed,“ õpetas Päärn, „siis wõid ometi wälja peaseda, kui häda käes.“
„Seda olengi wahel teind,“ naeratas Miina. „Sa ää arwa, et ma nii ettewaatamata olen.“
Pärast seda õhtut märkas sauna-eit, et poja südant nagu sala rahutus näris. Ta rääkis wähe, oli tusane ja mõttes, söök ei maitsnud talle ning öösel nägi palju und, sest ta ähkis ja kõneles magades. Ema pärimiste peale urises ainult ja lõi käega.
