— 346 —
„Siis kisun ma enese lahti kõigest, mis mind nendega ja nende seltskonnaga ühendab, ja meie asume sinna, kus Teie endid kodus tunnete olewat!“ hüüdis Herbert Heidegg räpakalt, sest mida kauemine ta selle naisterahwa ligi istus, tema nägu nägi, tema healt kuulis, seda enam sattus ta tema saladuslise mõju alla.
Juliette wangutas kaastundlikult pead.
„Kui kerge on niisugust wägisõna wälja öelda — kui raske teda teoks teha, ja kui ta teoks tehtud — kui raske siis seda wägiwaldselt kaela tõmmatud õnnetust kannatada! Jätke niisugused unenäod, mu sõber! Laenake minult weidi elukainust ja mõtelge selle asja üle weel põhjalikult järele. Ma olen julge, Teie jõuate warsti niisugusele otsusele, et Teie tänades minu kui oma õiglase nõuuandja kätt pigistate. Matke oma unenägu maha, paruni herra, ja meie lahkume mõne nädala pärast kallite sõbradena, kellele üksteisest ilus, armas mälestus järele jääb.“
Lehestiku lähedal tuli nüüd herra Lustigi madal, alandlik kogu nähtawale. Tal oli mõni wärske taim käes, mille juuri ja nuppusid ta oma läikiwate prilliklaaside tagant uuris. Lehestiku eest mööda minnes, heitis ta kogemata pilgu sinna sisse ja jäi äkitselt seisatama. Ta silm lendas esmalt Juliette, siis tema wastas istuwa paruni poole, weel kord waatas ta nende poole, siis sammus ruttu edasi, kuna rohuwarred ta käest maha kukkusiwad…
Herbert Heidegg istus nagu wäsinult madalast aiatooli peal. Wäsinud oli ta pilk, mis Juliette jalgade ette maha wahtis, ja wäsinud kõla oli ta healel, kui ta pika waikimise järele küsis:
