— 345 —
„Teie, Juliette, wõidaksite warsti kõigi südamed — ma annan oma pea selle eest!“ hüüdis Herbert kuumalt. „Ja kui Teie minu naine oleksite, minu nime kannaksite, minu kaitse all seisaksite, siis ei julgeks ka kõige wihasem waenlane Teie poole näppu tõsta.“
„Ma tuletan Teile aga meelde, et minul elu kohta ka oma nõuded on. Seltskond, mille keskel ma pean elama, millega ma pean läbi käima, peab mulle üleüldiseltki natuke kohane olema. Ma pean tunnistama — Teie seltskond on mulle wõeras ja saab mulle wõeraks jääma. Meie ei mõista teineteist. Meie wahel pole midagi, mis meid ühendaks, kokku tõmmaks. Ja ma kardan, et ta meie mõlemad üksteist paljudes asjades ei saa mõistma, sest ka Teie mõtlete ja tunnete ju oma seltskonnaga. Kuhu ma pilgu iganes pööran — igalt poolt paistab mulle suurte tähtedega hoiataw „ei, ei“ wastu.“
„Kui must kõik on, mida Teie näete!“ ohkas Herbert mõrudalt.
„Mitte must, waid loomulik, mu sõber! Teie näete aga ainult walget, musta eest pigistate silmad kinni. Näituseks on Teie arwamine, kui läheks Teil korda oma wanemate wastuseismist ära wõita, minu meelest niisugune liig walgeste nähtud lootus. Kes Teie isa ja ema ning nende seisuslisi arwamisi tunneb — ja mina arwan neid kauniste tundwat — ei julgeks selle lootuse peale midagi ehitada. Wõitlus nende wastu rikuks Teie ja minu elu ära ja meiega ühes ka nende elu. Ja seda, armas sõber, ei ole meil kellegil tarwis — see oleks patt, kuritöö iseenese ja teiste wastu.“
