— 344 —
tawatel tingimistel Teie tundmuste wastu wist mitte osawõtmataks ei jääks. Ma tunnen, et meie wäga, wäga headeks seltsilisteks wõiksime saada. See tundmus pole minus aga weel sugugi edenenud, sest et ma selle eest midagi pole teinud — meelega midagi pole teinud, ja ma ei taha seda ka nüüd tegema hakata. Ma olen selle tundmuse siiamaani maha surunud, ära salanud‚ ja see saab ka edespidi sündima.“
„Aga Jumala pärast, miks siis?“ hüüdis noor parun peaaegu wihaselt.
„Aga sellest andsin ma Teile juba märku! Teie unustate ikka ära, et ma kaunis eluküps ja wäga kaine waatega inimene olen. Ma aiman õnnetust, hädaohtu, kui ma Teie wastu teisem oleksin, kui ma olen. Ma ei usu mitte niisuguse armastuse sisse, mis nii wastupidaw oleks, et ta kahte inimest nende eluaegset õnnetust suudaks kannatama ja unustama panna, ja niisugune õnnetus waritseb minu arwates meie kokkuheitmise taga,“
„Kudas Teie oma kohutawat arwamist põhjendate?“
„Kas see Teile enesele selge pole? Mõtelge kõige enne oma wanemate peale —“
„Nendest arwan ma wõitu saawat. Nad armastawad mind.“
„Ja kui nad Teile ka järele annawad — minule ei anna nad seda ialgi andeks — Teie ema wihkab mind juba nüüd; meie ja nende rahu oleks siis igaweste rikutud, ja mis elu oleks sel kombel ühel wõi teisel? Siis järgnewad Teie lähemad ja kaugemad omaksed — Teie õde on minu otsekohene waenlane — ning lõppeks tuleb Teie terwe seltskond —“
