— 342 —
uurima ja juurdlema harjunud. Üksik, kaitseta naisterahwas, kes ennast üksnes iseenese najale wõib toetada, kaswab tugewamaks kui mõni mees. Ma arwan siis, et Teie wõitlus nende olude wastu, mis meid lahutawad, mitte ainult wäga raske ei saaks olema, waid et ta ka ilma wõiduta lõpeks. Ehk jälle wõit, mis Teie kätte saaksite, ei oleks Teile ega minule soowitaw, ei oleks wõidetawa asja wääriline. Kõige pealt lubage mind aga küsida: ons seda wõitlust üleüldse waja?“
„Teda on waja, kui ma ilma temata Teid ei suuda omandada!“ wastas Herbert.
„Ja seda omandamist arwate nii tingimata tarwiliseks?“
„Ja, sest selles seisab minu eluõnn.“
„Teie ei peaks seda mitte nii täielise, ilmwaidlemata kindlusega tõendama, parun Heidegg,“ ütles Juliette pehmelt. „Niisugusest eluõnnest, mis ühe ainuma olewuse sees paikneb, loeme enamiste ainult raamatutest, ja kui säherdust tõsises elus ette tuleb‚ siis ometi wäga harwaste. Miks peaksite just Teie üks neist wähestest eranditest olema, kelle eluõnn kellegi kogemata Teie silmaringisse ilmunud isiku käes on? Ei, parun, Teie olete noor, eluwärske, terwe ja tugew mees, kogu maailm seisab Teie ees paljudeks aastateks täiel ilul ja suurusel weel lahti — Teie saate sealt kahtlemata palju naisterahwaid leidma, kelle ilusatest silmadest Teile Teie eluõnn wastu naeratab — walige aga!… Kas minu kained, mõistlikud sõnad Teie peale weel mõjuma ei hakka?“ lisas Juliette naeratades juurde.
