— 339 —
rele jao-kaupa kogub, kuni jagudest täieline kuju saab.“
„Õige. Ja ma jutustasin Teile, et mina oma paleuse elusa inimesena olewat leidnud. Sellega mõtlesin ma Teid, preili Marchand.“
„Selle kohta ei tea ma midagi öelda.“
„Aga mina küsin Teilt weel midagi. Kas Teie oma terawa, targa silmaga olete minu olekus Teie wastu midagi märganud, mis Teid millegile arwamisele wõis wiia?“
„Ja,“ wastas Juliette kõige tõsisema näoga. „Kui minu arwamine ekslik pole, siis püüate Teie minu wastu tundmusi üles näidata, mida ma nii kaua soojaks sõpruseks nimetan, kui ma muud nime ei tea.“
„Ehk leiaksite siiski muu nime?“ ütles Herbert paluwalt, kuna ta käsi wälja sirgus, kui tahaks ta neiu peenest, walgest käest kinni hakata, mis aga eest ära nihkus.
„Ei, ma ei leia muud nime,“ ütles Juliette. „Ja ma ei tahaks ka muud nime leida.“
„Teie ei tahaks?“
„Ei.“
„Juliette!“
„Kuidas?“
„Preili Marchand — wabandage,“ parandas Herbert. „Mind kurwastab Teie wastus. Kas lubate mind öelda, kuda mina ise oma sooja sõprust Teie wastu kutsun?“
„Olge nii hea!“
„Ma kutsun teda palawaks armastuseks, Juliette! Ainult see on minu tundmuse ainus ja õige nimi!“
Nende peade kohal, lehestiku rohelise katuse sees, siristas waljuste üks edew lind ja tõusis
