Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/33

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 32 —

tõttab, kas tahtes wõi tahtmata, otsekohe sinna poole, kust hädakarjumine kostnud. Nad on aga waewalt paari sammu edasi jõudnud, kui koolipreili jalg äkitselt peatab ja ta peent, õrna nägu uus kahwatus katab.

„Weel üks õnnetu!“ sosistab ta. „Ja — naisterahwas!“

Talli poolt kajab nimelt Kulbi Kaie läbitungiw kiilumine.

„Lähme ruttu koju, preili Marchand!“ hüüab nüüd ta Ada von Heidegg weidi kartlikult, sest koolipreili hirmus ehmatus hakkab temale nähtawalt külge.

„Ada, kas siis ka naisterahwaid witsadega peksetakse?“ küsiwad Prantsuse neiu kahwatanud huuled.

„Ja, preili Marchand!“

„Kes neid peksab?“

„Wahimees.“

„Meesterahwas?“

„Ja.“

„Ja kus Teie papa on?“

„Seal juures!“

„Waatab pealt, kui naisterahwast lüüakse? Palja ihu peale lüüakse?“

„Ja, ja, ja!“ hüüab preili Ada kärsitult, ja ta punased, wärsked huuled lähewad pahaselt mossi. „Ma ei saa aru, mis siin nii palju küsida on? Papa ise on ju kohtumõistja, ja tema käsu peale karistatakse iga süüdlast, olgu see meeste- wõi naisterahwas!“

„Preili Marchand,“ küsib Kuno, kuna ta oma kepikesega rohu- ja lillepäid tee kõrwal maha niidab, „kas Teile ei meeldi, et pahad inimesed lüüa saawad?“